IV PÄEV - 16. JUUNI 2011 – NELJAPÄEV

7:40 oli juba äratus, kuna täna oli meie ärasõidupäev ja enne pidime veel hommikust sööma. Olime otsustanud, et läheme Riiga natuke varem ja siis kondame seal ringi, mitte ei hakka viimasel minutil liikuma ja siis jääme bussist maha.

8:00 hommikusöök. Menüü sama mis eile hommikul. Ise maitsesin natuke teisi asju, kui eelmine kord. Kui kõhud täis, siis oli aeg pagasi pakkimiseks ja enda valmis sättimiseks. Nii peenelt kui sai, vaatasin kõik üle, et midagi maha ei jääks, aga juustud ja ühe külmkapimagneti suutsin ikka maha jätta.

9:00 kohtusime all fuajees. Registreerisin meid hotellist välja. Kontrolliti, ega me pole kulutusi teinud minibaarist ja muid teenuseid kasutanud. Ei olnud!

Vaba voli lahkuda, seda me ka tegime. Vuristasime oma kohvreid mööda jalakäijate tänavat bussipeatuse poole. Kaks bussi läks ilma meieta ära, sest need olid nii täis. Väikesed marsad ainult sõitsid ja kuna seal polnud ka ühegi bussikese alguspunkt, siis polnud meil erilist lootustki kõik koos peale saada. Märkasime kauguses üle järve rongi tulema. Küsisin ühe proua käest, kust rongipileteid saab. Ta osutas sellele hoonele, kust me eile väikesed magusad korvikesed olime ostnud. Lippasin siis ruttu sinna ja ostsin piletid Riiga.

9:20 sõitis rong ette. Meeletult kõrge ronimine oli, et vagunisse saada. Venitasime oma kohvreid ja kotte nagu suured jõujunnid. Hakkama saime! Tahtsime rongireisi teha, nüüd saimegi. Oligi mugavam kui bussiga. Takistusi teel polnud ja ruumi oli ka palju.

Hoopis huvitavam oli sõita ja märkamatult olimegi jõudnud raudteejaama, kus tegime väikese poodlemise tuuri. Leidsime paar päris toredat poodi. Eriti lahe oli üks riidepood, kus hinnad olid nii väikesed. Alates päevitusriietest kuni õhtukleitideni võisid saada kõigest kuni 7.- lattiga. Palju palju asju oli. Tibid tegid ikka vägeva proovimise maratoni. Kõigepealt tekitasime poe keskele põrandale oma pagasist suure hunniku ja sukeldusime riietesse. Tüdrukud ikka leidsid endale üht-teist. See oli tõesti hea pood.

Kuna kell hakkas lähenema bussi väljumisele ja süüa oli ka vaja nata osta, siis pidime shoppamise lõpetama. Osad pliksid tahtsid taas Hesi, osad väikeseid saiu, mina viimaste hulgas. Nii läksime korraks lahku. Saime oma väikesed saiad kiirelt putkast kätte ja jäime teisi ootama. Nendel võttis ilmselgelt kauem aega kui meil ja kahtlustasin, et nad mitte ainult Hes´i ei läinud, sest seal kõrval oli ka see 1.- Lati ehetepood. No ja hiljem selgus, et nii see oligi, aga tegelikult oli meil vaja juba liikuma hakata. Haarasin juba telefoni, et helistama hakata, aga siis nägime kaugusest neid tulemas.

Kiirelt hakkasime siis bussijaama poole sammuma. See oli küll lühike tee, aga ikka suutsime seal sadade turulettide vahel valesti minna ja ringi sisse teha. Kell tiksus armutult. Liiga kiirelt ka ei saanud sammuda, kuna tean ise, mis tunne on suure kõhuga kiirustada. Õnneks hakkas nurga tagant paistma sihtkoht. Olime välja tulnud hoopis teisele poole bussijaama, kui ma olin tahtnud, aga kohale me jõudsime ja isegi seal väga ebameeldivas WC-s jõudsime ära käia.

12:00 väljus buss, vihma hakkas sadama. Buss oli sama ebamugav kui tulleski. Lugesin pea terve tee raamatut ja Liisa minuga koos.

14:30 olime Pärnus ja küsisime stjuardessilt, et kas saaksime Vana-Pääskülas bussist välja. „Ei” oli resoluutne ja kuna pagas on ka veel tee pool küljes, siis ei tulevat see kõne allagi. Mis siis ikka. Helistasime Hiiumaa GoBussi ja küsisin bussijuhi nime ja numbrit, et saaksime talle helistada.

Bussijuhile helistasime ja palusime, et kas oleks võimalik mõni minut meid oodata, kuna tuleme Riia bussiga ja tõenäoliselt see väheke hilineb. Graafiku järgi pidi buss väljuma Hiiumaale 16:20 ja Riia buss sisse jõudma 16:30. Kõik viitas aga sellele, et oleme graafikust veidike ees. Bussijuht lubas meid oodata ja juba piletid välja printida, et siis kiiremini läheks.

Vana –Pääskülas tegi buss siiski peatuse. Mõlemad bussijuhid tormasid välja pagasiruumi kallale ja stjuardess tuli meid välja ajama. Vastasin, et me ei soovi enam, et me helistasime oma bussijuhile ja ta ootab meid Tallinnas.

16:10 olimegi 20 minutit lubatust varem Tallinna bussijaamas. Saime rahulikult oma pagasi võtta, selle teise bussi paigutada ja siis veel ka WC-s käia. Bussijuhil olid tõesti juba meie jaoks piletid välja prinditud ja minul tuli ainult raha välja käija. Aitäh bussijuhile!

16:20 väljus kiirbuss kodusaarele. Marie ja Katre jäid Tallinna endale lõpukingi otsima. Tukastasin mõnusalt ja tee sadamasse läks väga kiirelt. Praamisõit möödus ka tavapärases rutiinis ja juba olimegi kodus tagasi!

Väga tore lõpureis oli ja olen rõõmus, et see just selline meil välja kujunes. Eks näis, kas veel tulevikus midagi koos ette võtame. Tibid arvasid, et kruiis on ju veel tegemata …

III PÄEV - 15. JUUNI 2011 – KOLMAPÄEV

8:45 ärkasime meie Maarjaga. Kuidagi liiga kiiresti tuli see hommik, aga hommikusöök ootas. Liisa ja Tiiu tulid ka meiega koos sööma. Marie ja Triin lubasid eelmine õhtu, et nad lähevad juba kell 7 sööma ja siis veedavad kogu ülejäänud hommiku kuni oma iluprotseduurideni jõusaalis. Täitsa huvitav oli kohe, palju nende plaanidest ka teoks sai. Hiljem selgus, et mitte miskit peale hommikusöögi, peale mida nad oma vooditesse uuesti magama läksid ja alles siis virgusid, kui oli vaja veealust massaaži saama minna. See jäi neil aga hommikul saamata, kuna oli mingi probleem veega. Õhtuks lubati viga kõrvaldada ja neile anti uus aeg.

Hommikusöök toimus I korruse suures restoranis ja valik oli väga rikkalik. Kala, liha, muna, pannkooke, pirukaid jne. Kõike oleks ju tahtnud natukenegi maitsta, aga ei jaksanud.



10:00 läksime saama parafiin hooldust kätele. See oli jama. Käed mätsiti sooja parafiini sisse ja istusid ja ootasid, kuni aeg täis sai. Ei mingit tunnet. Algul ta küsis ka veel, et kas seljale või kätele ja ma sinisilmselt kohe ütlesin, et kätele oli. Teised tüdrukud, kellel me oma muljed ära rääksime, lasid teha seljale ja see olevat väga mõnus olnud.

11:15 kui kõigil olid omad protseduurid kätte saadud, panime linnariided selga ja hakkasime astuma Livu veepargi poole. Jalutasime mööda jalakäijate tänavat selle lõpuni välja. Sellel tänavapoolel polnud me eile õhtul käinud. Põikasime sisse butiikidesse ja uudistasime putkamajandust. Tänava lõpus oli suur gloobus ja vanad masinate muuseum. Seal pidime ka oma suunda muutma. Mina aga avastasin, et olin hotelli unustanud Livu veepargi vautšeri. Ilma selleta meid veeparki sisse ei lasta, nii siis tuli mil kiirel sammul hotelli tagasi kapata. Soe hakkas lausa selle kihutamise peale, aga plikad pidid mind kõigest 15 minutit ootama.



Teekond oli päris pikk. Vahepeal sattusime getosse, graffitid ja puha. Tegelikult olime suure maantee all, kust läks läbi ka raudtee, aga mulje oli kui Ameerika filmis, kus narkomaanid ja kodutud liiguvad. Meie ei näinud seal ühtegi sellist.



Teekond jätkus mööda suure magistraali teeperve jalgteel. Mitte ei tahtnud see otsa saada, aga lõpuks hakkas siiski meile vajalik risttee paistma. Kõht oli ka tühjaks läinud. Õnneks oli otse veepargi kõrval Hesburger, kuhu end sisse sättisime ja eineid tellima hakkasime. Noormees leti taga läks aga iga eine tellimisega aina lõbusamaks. Meie Liisaga muudkui lisasime asju tellimusse.
Tibid olid end sisse seadnud II korrusele. Lõpuks kui kõik asjad meie laual olid, siis avastasime, et olime ühe terve eine pealekauba saanud. Burksi sõi Triin ära ja coca võtsime kaasa, aga friikaid enam ei jaksanud keegi pintslisse pista.






14:30 olime Livu Veepargis. Väga peen värk. Oma vautšeri eest saime 8 käevõru magnetvõtmega, millega pidid siis kõik edasised toimingud sooritama. Juba kohe peale väravast läbi pääsu, pidi jalast ära võtma jalanõud ja mööda puidust kaldteed läbi hämara koobast meenutava koridori jõudsime riietusruumi. See oli meeletu suur väikeste kappidega ruum, kus olid koos nii mehed kui naised. Riietumiseks olid eraldi kabiinid. Ka kapi uksed käisid selle magnetiga, mis käevõru küljes olid. Seintel olid suured pildistamist ja filmimist keelavad. Ka dušširuumid olid meestel ja naistel ühised, nii et ennast korralikult puhtaks pesta polnud võimalik, ainult koos bikiinidega.

Ettevalmistused tehtud, läksime lustima. Ei osanudki kohe kuskilt alustada. Vaatasime esialgu natuke ringi. Kohati jättis mulje kui kuskil vihmametsas. Rippsillad, veesilmad, palmipuud, kaarsillad, jõgi jne. Ei mäletagi, kust me just alustasime, aga see 4 tundi möödus üsna lennukalt. Lustisime ikka täiega. Katsetasime ära kõik torud, kus sai rõngaga sõita. Küll üksi, kaksi või lausa kolmekesi. Üks toru oli selline, kuhu läksid ümmarguse päästeparve moodi rõngaga ja kolmekesi koos. See oli kõige jubedam minu meelest. Kogu aeg oli selline tunne, et nüüd läheb ümber. Mina käisin seal vaid ühe korra. Kõige rohkem meeldis mulle aga tornaado nime kandev toru, mis on Euroopas suuruselt kolmas. Kahekesi rõngaga tuiskasid torust välja lehtrisse ja tegid seal kiiremaid ringe justkui vormel ja siis kukkusid uuesti musta auku. Väga lahe. Kokku sõitsime vist 6 torus ja 3 liumäel.
Teised olid tagasihoidlikumad veidike, aga lõbu pakkusid küllaga. Käimata jäid meil vaid turbo-rajad, kus rõngast polnud ja oli lausa kiirlaskumise edetabel.
Õues katsetasime ka liumäed ära. Külmaga võideldes ja lõdisedes käisime siiski kaks korda ka õue atraktsioonidel.
Tehisjõel, mis voolas ka läbi õue, liuglesime ka üsna mitu tiiru. See oli lihtsalt mõnus olesklemise koht. Igasugused basseinid katsetasime ära. Kift oli see ranna moodi bassein, kus järsku hakkasid vikerkaarena purskama veejoad justkui vaalal. Siis tekkis lainetus. Natuke Ristna lainele jäi küll alla, aga lahe oli ikka.
Igal pool olid väljas turvatöötajad, kes iga väikses vale liigutuse peale oma vilet puhusid ja korrale kutsusid. Neid oli tõesti kõikjal näha. Ka torude alguspunktides, kus tegelikult kogu liiklust reguleerisid foorid.

Mullivannis mõnulesime ka. Meie Liisaga sinna vanni ei mahtunud, kus ülejäänud pliksid olid. Istusime siis teise. Katre sai endale klemmi. Meie vannis oli ruumi küll, aga tema (see mees) passis posti taga kogu selle aja, kuni plikade vannis koht vabanes. Kohe vupsti seadis ta ennast Katre kõrvale sisse.

Saunad proovisime ära. Aurusaun oli mõnus, aga muud ei midagi erilist. Lõpetuseks tegime ühed joogid basseinibaaris ja lebutasime vesidiivanitel. Šeffid ja lõpuks ujusime baarist minema, sest aeg oli hakata lahkuma.

Meil oli lõbu laialt, aga Maarja oli väga õnnetu, kuna teda oma väikese kõhukesega ei lubatud ühtegi torusse, ega lõbusamasse atraktsiooni. See tundus talle sel hetkel karjuva ülekohtuna ja ta ei suutnud sellega mitte kohe leppida. Siis ta olu väga õnnetu ja pahur.

Kokkuvõtteks olid need lahedad 4 tundi. Siiski pean mainima, et Türgi veepargile see vastu ei saanud. See õige feeling oli puudu. Päike, muusika, soojus, tuul … midagi jäi sellest „päris” tundest puudu.

17:30 olime valmis Livust lahkuma. Tasusime kassas oma lisakulutuste eest ja tegime mõned pildid aukudega joonistatud seinte juures. Noh need, kuhu saab oma pea nt merineitsi näo asemele panna. Alustasime teed hotelli poole. Põikasime sisse Maximasse, et midagi kodustele kaasa osta. Mina ostsin kaks kangi juustu ja etterutates olgu öeldud, et need jätsin hotelli külmkappi. Mul oli nii kahju.


18:30 tagasi otsustasime minna bussiga. Veidike pidime ootama ka, enne kui peale saime, aga õnneks oli kohe teine buss, mis peatus, suur ja mahtusime ilusti kõik peale. Peatus oli meil juba teada, kus maha pidime minema, nii et kodutee oli kiire ja muretu.

18:40 olime juba hotellis tagasi. Kuna Triin ja Marie pidid nüüd ootama jääma oma veealust massaaži, siis nemad jäid hotelli. Samuti ei viitsinud meie kondama tulla Katre ja Maarjal polnud sel hetkel millekski tuju.
Mina, Tiiu, Liisa ja Maria läksime tänavatele uudistama. Ilm oli päris jahe ja tuul oli suur. Sellegipoolest proovisime end hästi tunda. Astusime sisse poodidesse, mis veel avatud olid. Viskasime pilgu igasse menüüsse, mis tee äärde jäi, (jutt ikka sellest jalakäijate tänavast) et välja valida õhtusöögikoht. Triin oli hommikul öelnud ühe tänavaresto kohta, et see nii lahe, et sinna võiks minna. Välja paistis see õige kallis koht, aga menüüd silmitsedes, hakkas see täitsa meeldima. Lõpuks otsustasimegi, et võtame selle. Õhtusöögini oli aga veel aega küll. Jalutasime bussipeatuse poole otsa tagasi. Tahtsime väikeseid saiu osta, aga leidsime neid ainult ühest ajahambast räsitud raudteejaamast. Tädi hakkas parasjagu oma putkat sulgea, aga meile müüs oma maitsvad korvikesed siiski ära. Need olid head küll, aga natuke liiga suured ja siis muutusid liiga magusaks.


Võtsime suuna mere poole. Oleme Baltimaade ühes kuulsamas kuurordis ja sinilipu randa polegi veel näinud. Mööda tänavaid jalutades silmasime palju ilusaid puust maju. Jurmala ongi kuulus oma puitarhitektuuri poolest. Iga maja kui villa. Üks uhkem kui teine. Puidust nikerdused justkui pitskardinad räästas rippumas, tornikesed, rõdud, kaunid aknad, julged värvitoonid. See oli midagi uut. Sellist arhitektuuri pole ma varem kuskil näinud ja see tasus ennast vaatamist. Puidust luksus! Imekaunis! Reaalsus oli aga see, et kõik, mis jäi tee äärest kõrvale, oli suht räämas ja lagunemas. Siiski oli palju näha renoveerimistöid.

Keerasime teerajale, mis majade vahelt viis kuulsale Jurmala rannale. Tuul oli meeletu ja sasis juustes kui pöörane. Tegime pilte ja astusime korraks ka valgele liivale. Pidime ju ometi vee soojuse ka ära katsuma. Külm oli! Ilus rannahoone paistis kätte, aga see oli ka kõik. Võisime lahkuda, meri oli ära nähtud.


Lõpuks jõudsime oma ringiga välja jalakäijate tänava teise otsa. Olime oma hotelli kvartalile ringi peale teinud. Enne veel kui juba käidud radadele suundusime, leidsime toredad purskkaevud, mis otse tänavalt üles kerkisid ja erinevat värvidemängu pakkusid. Justkui Belgias, mida nägime, kui seal tantsimas käisime 2008. aastal. Ratekaid oli vaja ju teha ja otse veejugade rõnga keskel. Nii mu püksisääred märjaks saidki.


Olime juba oma poolteist tundi ringi lonkinud ja tahtsime sööma minna. Kõne hotellist aga ei tulnud ega tulnud, et nemad on valmis. Olin Katrele öelnud, et helistage, kui valmis olete. Helistasin siis ise ja tuli välja, et Marie ja Triin olid hoopis sauna läinud. Katre oli aru saanud, et meie pidime helistama kui oma jalutamisega valmis oleme. Ometi ei sõltunud ju meie millestki, ootasime õhtusöögiga ju nende järgi. Igaljuhul oli segadus majas ja meie otsustasime, et läheme tellime endale toidud ära. Eks teised söövad siis, kui ükskord jõuavad.

20:30 seadsime end mõnusalt enne välja valitud välirestos istuma. Algul võtsime neljase laua, aga hiljem vahetasime suurema vastu ümber. Pärsi külm oli. Õnneks on seal kombeks, et väljas istumise kohtadel on ka pleedid, mida saad endal ümber tõmmata. Nii hakkas kohe palju soojem. Tellisime endale soojad joogid ja tšing-tšang-tšung roogasid. Igaüks valis midagi erinevat. Mina võtsin riisinuudlid kanaga. Kui meie olime enda tellimuse jõudnud ära esitada, jõudsid teised ka juba kohale. Maarjal oli ka tuju paremaks läinud ja nüüd saime koos õhtusöögiga alustada. Meile esimestele toodi juba joogid ja söögid lauda. Küll maitsesid hästi. Mõnusad maitsekad ja hõrgud road. Kuum latte tegi olemise kohe soojemaks. Teistele tulid toidud kiiresti, nii et kaua passima ei pidanud. Sõime kõhud täis ja läksime hotelli, sest jahedus oli täitsa põue pugenud.



22:30 jõudsime hotelli. Kuum dušš tegi olemise kohe paremaks. Olesklesime veidike niisama ja siis sättisime end taas Seaside baari minekule.

Vallutasime juba tuttava laua baari tagaosas akna ääres ja hakkasime kokteile valima. Tuli ka suomenpoika oma emaga. Täna läks ikka suur keerutamine ja pilgupüüdmine lahti. Aga emmest jagu ei saanud, poja jäi ilusti ema kõrvale õlut lürpama. Mis sest et kõrval laud oli ilusaid tüdrukuid täis ja silm lõi kohe särama, kui keegi ta poole pilgu heitis. Lahe oli seda jälgida.

Juliani ja ta kolleege nägime ka korraks. Vahetasime paar viisakusväljendit ja surusime kätte ning jätsime hüvasti. Siis tuli korraga üks selline 40-dates, ma julgen arvata, härrasmees juttu tegema. Kah üks oil-businessi mees. Aga suurt jututuju mul polnud, väsimus hakkas tulema. Plikad ka tiksusid nii sama laua ääres. Vabandasin viisakalt, et uneaeg on kätte jõudnud ja läksimegi magama. Triin ja Marie läksid veel hotelli peale kondama, väsimatud !

II PÄEV - 14. JUUNI 2011 - TEISIPÄEV

5:30 kõigest neli ja pool tundi und ja juba kell ärataski. See uni jäi nüüd küll lühikeseks, aga tuli jalad alla ajada, sest bussi väljumiseni oli kõigest tund aega. Millegipärast ei näinud ma erilist puhkuse sära kellegi silmis, aga siiski kõik liigutasid end omas tempos ja õigeks ajaks olime valmis uksest väljuma.

6:05 astusime korterist välja. Venitasime oma kohvrid alla tänavale ja rataste vurinal tippisime bussijaama poole. Päike paistis ja tee polnud pikk, nii et üsna pea olime kohal. Buss ei lasknud ennast kaua oodata. Üsna pea saime hakata omi kotte alla pagasisse andma. Ühed olid kassiga tulnud ja nendega läks üsna jupp aega. Lõpuks tulid nad ilma kassita, sest kiisukest ei lastud bussile. Paberid polnud korras. Pärast stjuardessi ja omaniku vestlusest, mis toimus vene keeles, sain aru. Meil läks registreerimine libedalt. Tõrkeid ei tekkinud, kuigi mitu korda pidime näitama oma piletit ja ID-d, aga muud midagi. Üritasime terve tee Riiga magada, aga see oli nii ebamugav buss, et mitte kuidagi polnud hea olla. Nihelesid ja nihelesid, kõik kohad hakkasid valutama ja jäid kangeks. Eks tukastada sai, aga mõnusalt unne vajuda mitte.

10:20 olime juba naabrite juures pealinnas, Riias. Olime otsustanud, et teeme vanalinnas ühe jalutuskäigu, enne kui Jurmalasse läheme, sest hotelli chek-in oli alles kell 15:00. Kõige pealt aga tahtsime asjad viia raudteejaama pakihoidu ja üles otsida maržruut-takso väljumise koha, et pärast oleks teada, kuhu minema peame. Mõeldu tehtud. Enne veel kui bussijaamast liikuma hakkasime, tegime WC-peatuse. See oli paras rännak ajas tagasi. Üleüldse oli Riia bussijaam üks maha jäänud kohakene. Tulid meelde meie bussijaam kunagi aastaid tagasi, kus iga nurga peal lehkas halvasti ja oli räpane ning must. WC-sse minnes tõmbasid raha koguja tädi juurest rullist paberit kaasa ja kui kabiini läksid, siis vaatasid, et kuskile sisse ei astu. Igaljuhul tänapäeval pole enam selliste tualettidega harjunud. Tibidele oli see paras kultuurišokk.

Hakkasime siis läbi turu teed raudteejaama poole otsima. Kaardi peal oli kõik väga lihtne, aga kui sul kõik kohad on putkasid ja tuhandeid sagivaid inimesi täis, siis pole see sugugi mitte nii kerge. Lõpuks tegimegi päris paraja ringi enne kui jõudsime välja jalakäijate tunnelini, mis otse raudteejaama ette viis. Raudteejaam oli hoopis teine tera. Moodne ja korralik. Justkui omamoodi kaubanduskeskus butiikide ja turuputkadega.

Jätsin Tibid korraks ootele ja läksin otsima infopunkti, kust uurida väheke marsade väljumise kohta, et kus nende peatus võiks olla. Peale nõutult ringi uitamist ma targemaks ei saanud. Marie ja Triin käisid õues ringi vaatamas. Meile vajalikku peatust nad küll ei leidnud, aga lootust andis see, et läheduses marsad peatusid. Otsustasime siis hoopis esmalt oma pagasi hoidu ära anda, sest kolm tundi mööda vanalinna koos kohvritega ringi uidata, ei tulnud kõne allagi. Kokku läks see mugavus meile maksma 12. – Latti.

Pakkidest lahti, suundusime ühe marsajuhi poole, kelle käest juhatust küsisime. Tema suunas meid kohe õigesse kohta. See oli kõigest natuke maad edasi kõndida ja üle tee minna. Tee peatusesse selge, seadsime sammud vanalinna poole. Orienteerusime kaardi järgi ja õige pea olimegi munakividega kaetud tänavatel. Kindlat sihti meil silme ees polnud. Mina tahtsin ainult minna Püha Peetri kiriku torni (1209), kus meil eelmine kord käimata jäi. Käisime oma Reisirullidega Riiaga tutvumas 2005. aasta suvel ja siis Margus sai oma rahavahetusega seal kiriku ees haledalt tünga. Aga torni me toona ei saanud, kuna jõudsime sinna liiga hilja.

Üsna pea hakkas kirikutorn meile kätte paistma. Mööda kitsaid tänavaid seigeldes jõudsime märkamatult kirikuni. Kui ilus selle fassaad oli. Seda ma ei mäletanudki. Mul oli siis rahulolematu 4 kuune Jandra pidevalt süles, siis jäi mul nii mõnigi asi nägemata. Uhked sambad ukseesist kaunistamas. Kõrge kirikutorn tõusis sihvakat sinetavasse taevasse. Massiivne ja uhke ehitis.

Nii siis lunastasime endale torni pääsemiseks piletid. Tüdrukud tegid kelmust ja võtsid endale õpilase (kuni 18. aastat) piletid. Piletimüüja ei näinud selles probleemi, aga mutikesed, kes pileteid kontrollisid, nende silmad läksid küll suureks kui „minu lapsi” nägid ja seda enam kui üks veel kõhukesega oli. Aga üles meid lasti. Õnneks viis sinna lift, mille uksest välja astudes sasis tuul ohjeldamatult juustes. Vaade, mis sealt ülevalt alla linnale avanes, oli väga kaunis. Nagu igakord, kui kuskilt kõrgelt pilvepiirilt alla kiikad. Üritasin meelde jätta raudteejaama ja bussijaama asukohti, et oleks kergem liigelda. Kätte paistis uhke Daugava jõe äärel asuv kuningaloss ja oma imeilusa Mustpeademajaga väljak. Kõik oli kui peo peal.

Oma ringkäiku jätkasime Breemeni linna moosekantide juurest, kes seisid üksteise kukil otse kiriku kõrval. Bremen on Riia sõpruslinn ja seepärast need loomad siis ka siin tänavatel ilutsevad. Tegime ühe grupipildi ka ja suundusime tänavakaubitsejate juurde, kelle letid olid täis enamasti merevaiku.

Suundusime edasi kaunitesse Gildi aedadesse. Need olid mulle eelmine kord väga hea mälestuse jätnud ja seegi kord ei petnud nad mu ootusi. Väike eraldi tänavate süsteem suletud ruumis, kuhu pääses ainult läbi väikeste väravate. Eraldi tänavanimed ja kaunid lillepeenrad.

Edasi jätkasime juba suurematel tänavatel. Jõudsime oma ringiga Toomkiriku juurde ja Mustpeademaja (1522 alustati ehitamist) esisele väljakule. Viimane on ikka ilus ja uhke küll. Lasime endast seal ka ühe pildi teha ja loomulikult jäid minul silmad kinni.

Kuna kõht hakkas oma nõudma, siis võtsime nüüd suuna raudteejaama poole, sest seal olid tüdrukud juba McDonaldsile silma peale visanud. Enne veel aga uudistasime ringi käsitöö turul, mis meile teele ette jäi.

13:00 olime juba Mc Donaldsis. Rahvast oli palju ja oodata oma suurt potsu eineid tuli omajagu. Mina ja Liisa ja Tiiu vist ka, kostitasime end hoopis salatitega. Need maitsesid ka hästi. Kõhud täis, oligi aeg juba oma pagasile järgi minna.

14:00 olimegi raudteejaamas. Jõudsime veel sisse põigata ühte ehtepoodi, mida olin enne silmad. Seal kõik asjad maksid vaid 1.- Latt. Küll oli aga nodimist. Soetasime endale ikka igaüks päris arvestava koguses uusi kulinaid.

14:40 läks marsa. Kuna poes natuke liiga palju aega kulus, siis kiirustasime nüüd sammu, et ikka õigeks ajaks peatuses olla. Bussikene oli juba ees ja sees tundus olevat ka vabu kohti. Läksin siis mina pileteid ostma. Tibid jäid veel välja seisma, et mitte trügida ja siis korraga tuli üks väga pahur ja kuri vanamutt, torises miskit ja trügis tüdrukute vahelt läbi ja siis minust kah veel mööda. Eriti ülbe. Plikad sülitasid tuld ja tõrva. Õnneks mahtusime kõik ilusti peale ja maha ei pidanud meist selle mutikese pärast keegi jääma.

Mööda Riiat Jurmala poole sõites, silmasin ka juba tuttavaid kohti. Tegelikult olin selle tee vist juba kõik korra läbi sõitnud. Kui Jurmalasse jõudsime, siis vaatasime väga tähelepanelikult peatuste nimesid. Mul kaart ka ees lahti, et ikka teaks, kuhu me teel oleme. Ja siis korraga olime juba ise selgusele jõudnud, et järgmises tuleb väljuda, kui bussijuht üle bussi hüüdis: Majori, mis siis oli märguanne spetsiaalselt meile. See tegi meie tuju väga lõbusaks. Astusime siis koos oma pagasiga sellest väikesest bussist maha ja seadsime sammud hotelli otsima. Kaardi järgi pidi see jääma kohe jalakäijate tänava äärde. Viimase leidsime kergelt üles. Tunde järgi liikudes jõudsimegi õigele tänavale. Ilm oli pilvine ja ilus soe suvi oli kuhugi kaotsi läinud. Mööda lilledega kaunistatud ja puidust villadega ääristatud jalakäijate tänavat pidi sammusime rataste vurisedes hotelli poole. Ei läinud kaua, kui juba hotell paistiski.

15:30 sisenesime Jurmala SPA-hotelli fuajeesse. Tegelikult algul me õiget pea-ust ei leidnudki, kuid peale kiiret uurimist, leidsime ka õige koha, kus asus retseptsiooni laud. Registreerisin meid sisse ja võisime oma tubadesse hargneda. Meid majutati IV korrusele.

Tuba nr 402 Liisa ja Tiiu

Tuba nr 403 Maarja ja Tiina

Tuba nr 404 Maria ja Katre

Tuba nr 405 Triin ja Marie

Kuna kell oli juba nii kaugel, et Triinul ja Mariel esimene iluprotseduur juba käis, siis läksime alla kohe uurima, mis nüüd saab, et kas saab aega ümber muuta, kuna alles jõudsime. Õnneks polnud see probleem ja nad pidi vaid korraks ootama jääma. Nende esimene protseduur oli pärlivann.

Järjest hakkasid ka teistel kätte jõudma tärminid mõnulemiseks. Marie ja Triin tulid tagasi väga heade emotsioonidega. Katre veealuse massaaži kirjeldus tõi mulle ette pildi mõnest Hitleri aegsest koonduslaagrist, kus juudid seina äärde rivistati ja siis surveveega puhtaks pesti. Tema olevat nii haiget saanud kui vesi survega tema keha puudutas ja siis oli vahepeal kõdi olnud. Ei osanudki kohe midagi oodata. Liisa omi kogemusi ei jaganud, ütles, et pärast räägib.

Jõudis järg minu ja Maarja kätte. Meil oli mõlemail valitud veealune massaaž. Blond daam kutsus mind oma kabinetti, palus võtta seljast riided (päevitusriiete püksid võisid jalga jääda) ja olingi valmis vanni sukelduma. Seadsin end mugavalt sisse. Pea jaoks oli kaelatugi, jalgadele ja kätele oma täpne koht. Ja siis võttis tädi kätte vooliku mille ots meenutas tildot. Mind ajas nii naerma. Rikutud mõttemaailm, aga ikka pani muigama. Noh ja siis hakkas sealt tugeva survega vett tulema. Selle surve veega mudis ta läbi kõik minu lihased. Talla-all oli kõdi, reie peal natuke valus. Kõige valulikumad punktid olid õlavöös. Aga mulle meeldis, nii mõnus oli. Kui massaaž lõppes, siis sain veel 10 minutit aroomiõliga mullivannis lõõgastuda. Tundsin end väga hästi, kui sealt vannist välja tulin.

Nüüd kuulsin ka Liisa muljeid. Tal olevat kästud kõik riided ära võtta ja oli antud igavesti suured ühekordseks kasutamiseks (loodetavasti J) stingid, mis pidi jalga panema.

Maarjale ei tehtudki seda protseduuri vaid hoopis viidi ta pärlivanni. Kuna ta on lapseootel, siis ei tohtinud talle seda teha.

18:00 kõik oma lõõgastusprotseduurid kätte saanud, panime linna riided selga ja läksime peatänavale patseerima. Kiikasime sisse butiikidesse, mis veel avatud olid. Mariel oli vaja valged lõpukingad leida. Siis peatusime pikemalt taas ühe ehte-putka juures, kust üht teist ostsime. Nii ilusaid ehteid oli jälle. N

Poekestest me midagi asjalikku ei leidnud ja tänav sai ka otsa. Tagasiteel hotelli poole hakkasime kohe endale söögikohta otsima. Ei võtnudki kaua aega, kui juba istusime mugavatel pehmetel toolidel varju all ühes pizzaterias. Tundsime end kui õiged Euroopa turistid. Valisime kahe peale pizza ning joogid. Väheke jahe oli, aga muidu oli tunne hea, kuigi lõppkokkuvõttes polnud pizza suurem asi. Maitsetu ja põhi oli kui kingatald. Läksime oma söögikoha valikuga väheke rappa, aga mis seal ikka. Kõhud saime vähemasti täis.

Jalutasime veel väheke ringi. Jõudsime väikese lunapargi moodi asja juurde. Seal sai pallidega täpsust visata ja siis auhind võta. Katre, Triin ja Maarja otsustasid proovida. Katrel läks kõige paremini, Triinul kõige ebatäpsemalt. Katre sai endale ühe lohutusauhinna kah, täispuhutud suur haamer.

Nüüd oli aeg hotelli tagasi minna, sest plaanis oli veel ka saunasid külastada.

20:36 olimegi hotellis tagasi. Pakkisime end ilusti valgetesse XXXL hommikumantlitesse, et saunamõnusid nautima minna. Tekkis väike tõrge. Triinu ja Marie toa uks ei lukustunud. Oma mure retseptsioonis ära kurtes, saadeti neile remondimees. Seni kuni uks korda tehti, ootasime kui valged inglid koridori peal.

21:00 olime lõpuks valmis sauna minema. Dušši alt läbi ja siis juba lavale. Segasaun oli, kus käidi ujumisriietega. Alustuseks võtsime soolasauna, kus sooja 48 ^o. Soolatasime endid ilusti sisse ja üritasime hakata higistama. Mitte ei tulnud see hästi välja, sest saun oli nii jahe. Siis tuli ka sinna veel hunnik soomlasi ja meie arvasime paremaks sealt lahkuda. Sealt saime kohe läbi jalutada veejugade vahelt, mis soola maha pesid. Soomesaun 60^o ka eriti peale ei läinud, 100^o kõrvetas mis kole, nii kuiv oli. Siis oli veel aurusaun, kus said higistada ainult siis kui püsi seisid, siis olid pea ja õlavöö auru sees. Kui istusid, siis polnud midagi. Jama värk. Kõige parem oli suur aurune ruum, mille keskel madal aga suur bassein ja kõikjal levis eukalüpti aroom. Seal võis istuda ja mõnuleda kaua tahes. Triin ja Marie olid esimesed, kes selle sauna ukse ees olevasse 12^o kraadisesse basseini läksid. Nad nii vabalt läksid sinna sisse ja vedelesid seal, et ma küll ei usu, et see nii külm oli. Pärast ise järgi katsudes, olen jätkuvalt seda meelt. Täiesti vabalt võis seal liguneda ja külm ei hakanud. Ma ei saa aru, miks siis 15^o juba meres nii külm on, et sinna minna ei taha. Sellega ka meie tiir saunades lõppes. Ees ootas hotelli XI korruse „Seaside bar´i” vallutamine.

21:40 olime oma tubades tagasi. Kiire dušš, sest alla saunadesse me pesuvahendeid kaasa ei võtnud ja siis sättisime enda minekule.

22:00 astusime lifti, et sõita kõige kõrgemale korrusele. Täielik vaikus. Baaris siiski mõni inimene oli. Üks Eesti perekond ja siis baarmen. See oli väga omamoodi tüüp. Küll ta püüdis väga proff olla ja kokteile efektselt segada, aga sellest kukkus välja üks mõttetu sahkerdamine ja koomiline vaatemäng.

Valisime endale laua kõige tagumises nurgas akende all, kust avanes ilus vaade ümbruskonnale. Meri paistis kätte ja teised hotellid rannal. Lõime joogikaardi lahti ja hakkasime kokteile valima. Tibid jäid kõik alkoholivabade juurde. Jäätisekokteilid läksid hästi peale. Mina karsklaseks ei jäänud, lubasin endale ühe ilusa kokteilikese. Nõnda õhtu kokteile luristades ja lobisedes möödus. Ilmus üks noormees vanema naisega. Tekkis hasartne huvi, kes nad on, kes ema ja poeg või siis mitte. Noh hiljem siiski saime aru, et ema ja poeg. Soomlased. Nägus poiss ja Tibid kõigutasid jalgu toolil üsna hoolsalt ja püüdsid pilku. See pakkus meile palju lõbu.

Siis tuli sisse kamp härrasmehi, esmapilgul vaadates vanuses 40-60. Korraga lähenes kõige noorem neist meie lauale ja tegi juttu, kutsudes ka oma paar kollegi meie seltsi. Tuli välja et nemad on oil-businessi mehed ja neil siin seminar või midagi taolist. Ta tutvustas distantsilt meile oma töökaaslasi, nimetades nende nimed ja päritolumaa. Neid oli seal igast maailmapaigast ja pea keegi ei töötanud oma kodumaal. Noormees ise oli Julian , hollandlane, kes töötab USA-s ja on 34.-aastane. Välimuselt päris kompu. Noh ja siis need kolm (teised olid vanemad) jäidki meiega vestlema. Jutu käigus tuli välja, et meie oleme tantsijad ja puhkusel ja et mina olen hoopis nende õpetaja, mitte tüdrukutega üheealine. Siis tehti ettepanek, et tantsige üks tants, me teeme teile kokteilid välja, need hakkavad otsa saama. Tüdrukud ikka vastu, et ei ole muusikat jne. Lõpuks jõuti kokkuleppele, et enne kokteilid lauda ja siis tants. Nii ka sündis. Lauale jõudis teine ring mitte odavaid jäätisekokteile.

Tüdrukud võtsid end paljajalu ja mina hakkasid takti lugema, nii sai tantsitud 1/3 tantsust „Asi on maitses”. Õhtu edenedes tuli sama moodi veel üks ring kokteile meie lauale, seekord 1/3 „Regitantsu” eest. Peale seda lahkusid meie seltsilised. Toredad ja viisakad härrasmehed, ei mingit pealetükkivust ega nilbust. Jätsid endast meeldiva ja hea mulje.

Jõime meiegi oma pokaalid tühjaks ja lõpetasime õhtu, aga enne veel tegime kaks tantsu tantsupõrandal. Terve baar oli meie päralt.

01:24 läksime unerindele, igaüks oma tubadesse. Meie lobisesime Maarjaga veel hulga aega. Viimast korda kui kella vaatasin, näitas see 3:30. Aeg oli uinuda.