8:45 ärkasime meie Maarjaga. Kuidagi liiga kiiresti tuli see hommik, aga hommikusöök ootas. Liisa ja Tiiu tulid ka meiega koos sööma. Marie ja Triin lubasid eelmine õhtu, et nad lähevad juba kell 7 sööma ja siis veedavad kogu ülejäänud hommiku kuni oma iluprotseduurideni jõusaalis. Täitsa huvitav oli kohe, palju nende plaanidest ka teoks sai. Hiljem selgus, et mitte miskit peale hommikusöögi, peale mida nad oma vooditesse uuesti magama läksid ja alles siis virgusid, kui oli vaja veealust massaaži saama minna. See jäi neil aga hommikul saamata, kuna oli mingi probleem veega. Õhtuks lubati viga kõrvaldada ja neile anti uus aeg.
Hommikusöök toimus I korruse suures restoranis ja valik oli väga rikkalik. Kala, liha, muna, pannkooke, pirukaid jne. Kõike oleks ju tahtnud natukenegi maitsta, aga ei jaksanud.
10:00 läksime saama parafiin hooldust kätele. See oli jama. Käed mätsiti sooja parafiini sisse ja istusid ja ootasid, kuni aeg täis sai. Ei mingit tunnet. Algul ta küsis ka veel, et kas seljale või kätele ja ma sinisilmselt kohe ütlesin, et kätele oli. Teised tüdrukud, kellel me oma muljed ära rääksime, lasid teha seljale ja see olevat väga mõnus olnud.
11:15 kui kõigil olid omad protseduurid kätte saadud, panime linnariided selga ja hakkasime astuma Livu veepargi poole. Jalutasime mööda jalakäijate tänavat selle lõpuni välja. Sellel tänavapoolel polnud me eile õhtul käinud. Põikasime sisse butiikidesse ja uudistasime putkamajandust. Tänava lõpus oli suur gloobus ja vanad masinate muuseum. Seal pidime ka oma suunda muutma. Mina aga avastasin, et olin hotelli unustanud Livu veepargi vautšeri. Ilma selleta meid veeparki sisse ei lasta, nii siis tuli mil kiirel sammul hotelli tagasi kapata. Soe hakkas lausa selle kihutamise peale, aga plikad pidid mind kõigest 15 minutit ootama.
Teekond oli päris pikk. Vahepeal sattusime getosse, graffitid ja puha. Tegelikult olime suure maantee all, kust läks läbi ka raudtee, aga mulje oli kui Ameerika filmis, kus narkomaanid ja kodutud liiguvad. Meie ei näinud seal ühtegi sellist.
Teekond jätkus mööda suure magistraali teeperve jalgteel. Mitte ei tahtnud see otsa saada, aga lõpuks hakkas siiski meile vajalik risttee paistma. Kõht oli ka tühjaks läinud. Õnneks oli otse veepargi kõrval Hesburger, kuhu end sisse sättisime ja eineid tellima hakkasime. Noormees leti taga läks aga iga eine tellimisega aina lõbusamaks. Meie Liisaga muudkui lisasime asju tellimusse.
Tibid olid end sisse seadnud II korrusele. Lõpuks kui kõik asjad meie laual olid, siis avastasime, et olime ühe terve eine pealekauba saanud. Burksi sõi Triin ära ja coca võtsime kaasa, aga friikaid enam ei jaksanud keegi pintslisse pista.
14:30 olime Livu Veepargis. Väga peen värk. Oma vautšeri eest saime 8 käevõru magnetvõtmega, millega pidid siis kõik edasised toimingud sooritama. Juba kohe peale väravast läbi pääsu, pidi jalast ära võtma jalanõud ja mööda puidust kaldteed läbi hämara koobast meenutava koridori jõudsime riietusruumi. See oli meeletu suur väikeste kappidega ruum, kus olid koos nii mehed kui naised. Riietumiseks olid eraldi kabiinid. Ka kapi uksed käisid selle magnetiga, mis käevõru küljes olid. Seintel olid suured pildistamist ja filmimist keelavad. Ka dušširuumid olid meestel ja naistel ühised, nii et ennast korralikult puhtaks pesta polnud võimalik, ainult koos bikiinidega.
Ettevalmistused tehtud, läksime lustima. Ei osanudki kohe kuskilt alustada. Vaatasime esialgu natuke ringi. Kohati jättis mulje kui kuskil vihmametsas. Rippsillad, veesilmad, palmipuud, kaarsillad, jõgi jne. Ei mäletagi, kust me just alustasime, aga see 4 tundi möödus üsna lennukalt. Lustisime ikka täiega. Katsetasime ära kõik torud, kus sai rõngaga sõita. Küll üksi, kaksi või lausa kolmekesi. Üks toru oli selline, kuhu läksid ümmarguse päästeparve moodi rõngaga ja kolmekesi koos. See oli kõige jubedam minu meelest. Kogu aeg oli selline tunne, et nüüd läheb ümber. Mina käisin seal vaid ühe korra. Kõige rohkem meeldis mulle aga tornaado nime kandev toru, mis on Euroopas suuruselt kolmas. Kahekesi rõngaga tuiskasid torust välja lehtrisse ja tegid seal kiiremaid ringe justkui vormel ja siis kukkusid uuesti musta auku. Väga lahe. Kokku sõitsime vist 6 torus ja 3 liumäel.
Teised olid tagasihoidlikumad veidike, aga lõbu pakkusid küllaga. Käimata jäid meil vaid turbo-rajad, kus rõngast polnud ja oli lausa kiirlaskumise edetabel.
Õues katsetasime ka liumäed ära. Külmaga võideldes ja lõdisedes käisime siiski kaks korda ka õue atraktsioonidel.
Tehisjõel, mis voolas ka läbi õue, liuglesime ka üsna mitu tiiru. See oli lihtsalt mõnus olesklemise koht. Igasugused basseinid katsetasime ära. Kift oli see ranna moodi bassein, kus järsku hakkasid vikerkaarena purskama veejoad justkui vaalal. Siis tekkis lainetus. Natuke Ristna lainele jäi küll alla, aga lahe oli ikka.
Igal pool olid väljas turvatöötajad, kes iga väikses vale liigutuse peale oma vilet puhusid ja korrale kutsusid. Neid oli tõesti kõikjal näha. Ka torude alguspunktides, kus tegelikult kogu liiklust reguleerisid foorid.
Mullivannis mõnulesime ka. Meie Liisaga sinna vanni ei mahtunud, kus ülejäänud pliksid olid. Istusime siis teise. Katre sai endale klemmi. Meie vannis oli ruumi küll, aga tema (see mees) passis posti taga kogu selle aja, kuni plikade vannis koht vabanes. Kohe vupsti seadis ta ennast Katre kõrvale sisse.
Saunad proovisime ära. Aurusaun oli mõnus, aga muud ei midagi erilist. Lõpetuseks tegime ühed joogid basseinibaaris ja lebutasime vesidiivanitel. Šeffid ja lõpuks ujusime baarist minema, sest aeg oli hakata lahkuma.
Meil oli lõbu laialt, aga Maarja oli väga õnnetu, kuna teda oma väikese kõhukesega ei lubatud ühtegi torusse, ega lõbusamasse atraktsiooni. See tundus talle sel hetkel karjuva ülekohtuna ja ta ei suutnud sellega mitte kohe leppida. Siis ta olu väga õnnetu ja pahur.
Kokkuvõtteks olid need lahedad 4 tundi. Siiski pean mainima, et Türgi veepargile see vastu ei saanud. See õige feeling oli puudu. Päike, muusika, soojus, tuul … midagi jäi sellest „päris” tundest puudu.
17:30 olime valmis Livust lahkuma. Tasusime kassas oma lisakulutuste eest ja tegime mõned pildid aukudega joonistatud seinte juures. Noh need, kuhu saab oma pea nt merineitsi näo asemele panna. Alustasime teed hotelli poole. Põikasime sisse Maximasse, et midagi kodustele kaasa osta. Mina ostsin kaks kangi juustu ja etterutates olgu öeldud, et need jätsin hotelli külmkappi. Mul oli nii kahju.
18:30 tagasi otsustasime minna bussiga. Veidike pidime ootama ka, enne kui peale saime, aga õnneks oli kohe teine buss, mis peatus, suur ja mahtusime ilusti kõik peale. Peatus oli meil juba teada, kus maha pidime minema, nii et kodutee oli kiire ja muretu.
18:40 olime juba hotellis tagasi. Kuna Triin ja Marie pidid nüüd ootama jääma oma veealust massaaži, siis nemad jäid hotelli. Samuti ei viitsinud meie kondama tulla Katre ja Maarjal polnud sel hetkel millekski tuju.
Mina, Tiiu, Liisa ja Maria läksime tänavatele uudistama. Ilm oli päris jahe ja tuul oli suur. Sellegipoolest proovisime end hästi tunda. Astusime sisse poodidesse, mis veel avatud olid. Viskasime pilgu igasse menüüsse, mis tee äärde jäi, (jutt ikka sellest jalakäijate tänavast) et välja valida õhtusöögikoht. Triin oli hommikul öelnud ühe tänavaresto kohta, et see nii lahe, et sinna võiks minna. Välja paistis see õige kallis koht, aga menüüd silmitsedes, hakkas see täitsa meeldima. Lõpuks otsustasimegi, et võtame selle. Õhtusöögini oli aga veel aega küll. Jalutasime bussipeatuse poole otsa tagasi. Tahtsime väikeseid saiu osta, aga leidsime neid ainult ühest ajahambast räsitud raudteejaamast. Tädi hakkas parasjagu oma putkat sulgea, aga meile müüs oma maitsvad korvikesed siiski ära. Need olid head küll, aga natuke liiga suured ja siis muutusid liiga magusaks.
Võtsime suuna mere poole. Oleme Baltimaade ühes kuulsamas kuurordis ja sinilipu randa polegi veel näinud. Mööda tänavaid jalutades silmasime palju ilusaid puust maju. Jurmala ongi kuulus oma puitarhitektuuri poolest. Iga maja kui villa. Üks uhkem kui teine. Puidust nikerdused justkui pitskardinad räästas rippumas, tornikesed, rõdud, kaunid aknad, julged värvitoonid. See oli midagi uut. Sellist arhitektuuri pole ma varem kuskil näinud ja see tasus ennast vaatamist. Puidust luksus! Imekaunis! Reaalsus oli aga see, et kõik, mis jäi tee äärest kõrvale, oli suht räämas ja lagunemas. Siiski oli palju näha renoveerimistöid.
Keerasime teerajale, mis majade vahelt viis kuulsale Jurmala rannale. Tuul oli meeletu ja sasis juustes kui pöörane. Tegime pilte ja astusime korraks ka valgele liivale. Pidime ju ometi vee soojuse ka ära katsuma. Külm oli! Ilus rannahoone paistis kätte, aga see oli ka kõik. Võisime lahkuda, meri oli ära nähtud.
Lõpuks jõudsime oma ringiga välja jalakäijate tänava teise otsa. Olime oma hotelli kvartalile ringi peale teinud. Enne veel kui juba käidud radadele suundusime, leidsime toredad purskkaevud, mis otse tänavalt üles kerkisid ja erinevat värvidemängu pakkusid. Justkui Belgias, mida nägime, kui seal tantsimas käisime 2008. aastal. Ratekaid oli vaja ju teha ja otse veejugade rõnga keskel. Nii mu püksisääred märjaks saidki.
Olime juba oma poolteist tundi ringi lonkinud ja tahtsime sööma minna. Kõne hotellist aga ei tulnud ega tulnud, et nemad on valmis. Olin Katrele öelnud, et helistage, kui valmis olete. Helistasin siis ise ja tuli välja, et Marie ja Triin olid hoopis sauna läinud. Katre oli aru saanud, et meie pidime helistama kui oma jalutamisega valmis oleme. Ometi ei sõltunud ju meie millestki, ootasime õhtusöögiga ju nende järgi. Igaljuhul oli segadus majas ja meie otsustasime, et läheme tellime endale toidud ära. Eks teised söövad siis, kui ükskord jõuavad.
20:30 seadsime end mõnusalt enne välja valitud välirestos istuma. Algul võtsime neljase laua, aga hiljem vahetasime suurema vastu ümber. Pärsi külm oli. Õnneks on seal kombeks, et väljas istumise kohtadel on ka pleedid, mida saad endal ümber tõmmata. Nii hakkas kohe palju soojem. Tellisime endale soojad joogid ja tšing-tšang-tšung roogasid. Igaüks valis midagi erinevat. Mina võtsin riisinuudlid kanaga. Kui meie olime enda tellimuse jõudnud ära esitada, jõudsid teised ka juba kohale. Maarjal oli ka tuju paremaks läinud ja nüüd saime koos õhtusöögiga alustada. Meile esimestele toodi juba joogid ja söögid lauda. Küll maitsesid hästi. Mõnusad maitsekad ja hõrgud road. Kuum latte tegi olemise kohe soojemaks. Teistele tulid toidud kiiresti, nii et kaua passima ei pidanud. Sõime kõhud täis ja läksime hotelli, sest jahedus oli täitsa põue pugenud.
22:30 jõudsime hotelli. Kuum dušš tegi olemise kohe paremaks. Olesklesime veidike niisama ja siis sättisime end taas Seaside baari minekule.
Vallutasime juba tuttava laua baari tagaosas akna ääres ja hakkasime kokteile valima. Tuli ka suomenpoika oma emaga. Täna läks ikka suur keerutamine ja pilgupüüdmine lahti. Aga emmest jagu ei saanud, poja jäi ilusti ema kõrvale õlut lürpama. Mis sest et kõrval laud oli ilusaid tüdrukuid täis ja silm lõi kohe särama, kui keegi ta poole pilgu heitis. Lahe oli seda jälgida.
Juliani ja ta kolleege nägime ka korraks. Vahetasime paar viisakusväljendit ja surusime kätte ning jätsime hüvasti. Siis tuli korraga üks selline 40-dates, ma julgen arvata, härrasmees juttu tegema. Kah üks oil-businessi mees. Aga suurt jututuju mul polnud, väsimus hakkas tulema. Plikad ka tiksusid nii sama laua ääres. Vabandasin viisakalt, et uneaeg on kätte jõudnud ja läksimegi magama. Triin ja Marie läksid veel hotelli peale kondama, väsimatud !
Hommikusöök toimus I korruse suures restoranis ja valik oli väga rikkalik. Kala, liha, muna, pannkooke, pirukaid jne. Kõike oleks ju tahtnud natukenegi maitsta, aga ei jaksanud.
10:00 läksime saama parafiin hooldust kätele. See oli jama. Käed mätsiti sooja parafiini sisse ja istusid ja ootasid, kuni aeg täis sai. Ei mingit tunnet. Algul ta küsis ka veel, et kas seljale või kätele ja ma sinisilmselt kohe ütlesin, et kätele oli. Teised tüdrukud, kellel me oma muljed ära rääksime, lasid teha seljale ja see olevat väga mõnus olnud.
11:15 kui kõigil olid omad protseduurid kätte saadud, panime linnariided selga ja hakkasime astuma Livu veepargi poole. Jalutasime mööda jalakäijate tänavat selle lõpuni välja. Sellel tänavapoolel polnud me eile õhtul käinud. Põikasime sisse butiikidesse ja uudistasime putkamajandust. Tänava lõpus oli suur gloobus ja vanad masinate muuseum. Seal pidime ka oma suunda muutma. Mina aga avastasin, et olin hotelli unustanud Livu veepargi vautšeri. Ilma selleta meid veeparki sisse ei lasta, nii siis tuli mil kiirel sammul hotelli tagasi kapata. Soe hakkas lausa selle kihutamise peale, aga plikad pidid mind kõigest 15 minutit ootama.
Teekond oli päris pikk. Vahepeal sattusime getosse, graffitid ja puha. Tegelikult olime suure maantee all, kust läks läbi ka raudtee, aga mulje oli kui Ameerika filmis, kus narkomaanid ja kodutud liiguvad. Meie ei näinud seal ühtegi sellist.
Teekond jätkus mööda suure magistraali teeperve jalgteel. Mitte ei tahtnud see otsa saada, aga lõpuks hakkas siiski meile vajalik risttee paistma. Kõht oli ka tühjaks läinud. Õnneks oli otse veepargi kõrval Hesburger, kuhu end sisse sättisime ja eineid tellima hakkasime. Noormees leti taga läks aga iga eine tellimisega aina lõbusamaks. Meie Liisaga muudkui lisasime asju tellimusse.
Tibid olid end sisse seadnud II korrusele. Lõpuks kui kõik asjad meie laual olid, siis avastasime, et olime ühe terve eine pealekauba saanud. Burksi sõi Triin ära ja coca võtsime kaasa, aga friikaid enam ei jaksanud keegi pintslisse pista.
14:30 olime Livu Veepargis. Väga peen värk. Oma vautšeri eest saime 8 käevõru magnetvõtmega, millega pidid siis kõik edasised toimingud sooritama. Juba kohe peale väravast läbi pääsu, pidi jalast ära võtma jalanõud ja mööda puidust kaldteed läbi hämara koobast meenutava koridori jõudsime riietusruumi. See oli meeletu suur väikeste kappidega ruum, kus olid koos nii mehed kui naised. Riietumiseks olid eraldi kabiinid. Ka kapi uksed käisid selle magnetiga, mis käevõru küljes olid. Seintel olid suured pildistamist ja filmimist keelavad. Ka dušširuumid olid meestel ja naistel ühised, nii et ennast korralikult puhtaks pesta polnud võimalik, ainult koos bikiinidega.
Ettevalmistused tehtud, läksime lustima. Ei osanudki kohe kuskilt alustada. Vaatasime esialgu natuke ringi. Kohati jättis mulje kui kuskil vihmametsas. Rippsillad, veesilmad, palmipuud, kaarsillad, jõgi jne. Ei mäletagi, kust me just alustasime, aga see 4 tundi möödus üsna lennukalt. Lustisime ikka täiega. Katsetasime ära kõik torud, kus sai rõngaga sõita. Küll üksi, kaksi või lausa kolmekesi. Üks toru oli selline, kuhu läksid ümmarguse päästeparve moodi rõngaga ja kolmekesi koos. See oli kõige jubedam minu meelest. Kogu aeg oli selline tunne, et nüüd läheb ümber. Mina käisin seal vaid ühe korra. Kõige rohkem meeldis mulle aga tornaado nime kandev toru, mis on Euroopas suuruselt kolmas. Kahekesi rõngaga tuiskasid torust välja lehtrisse ja tegid seal kiiremaid ringe justkui vormel ja siis kukkusid uuesti musta auku. Väga lahe. Kokku sõitsime vist 6 torus ja 3 liumäel.
Teised olid tagasihoidlikumad veidike, aga lõbu pakkusid küllaga. Käimata jäid meil vaid turbo-rajad, kus rõngast polnud ja oli lausa kiirlaskumise edetabel.
Õues katsetasime ka liumäed ära. Külmaga võideldes ja lõdisedes käisime siiski kaks korda ka õue atraktsioonidel.
Tehisjõel, mis voolas ka läbi õue, liuglesime ka üsna mitu tiiru. See oli lihtsalt mõnus olesklemise koht. Igasugused basseinid katsetasime ära. Kift oli see ranna moodi bassein, kus järsku hakkasid vikerkaarena purskama veejoad justkui vaalal. Siis tekkis lainetus. Natuke Ristna lainele jäi küll alla, aga lahe oli ikka.
Igal pool olid väljas turvatöötajad, kes iga väikses vale liigutuse peale oma vilet puhusid ja korrale kutsusid. Neid oli tõesti kõikjal näha. Ka torude alguspunktides, kus tegelikult kogu liiklust reguleerisid foorid.
Mullivannis mõnulesime ka. Meie Liisaga sinna vanni ei mahtunud, kus ülejäänud pliksid olid. Istusime siis teise. Katre sai endale klemmi. Meie vannis oli ruumi küll, aga tema (see mees) passis posti taga kogu selle aja, kuni plikade vannis koht vabanes. Kohe vupsti seadis ta ennast Katre kõrvale sisse.
Saunad proovisime ära. Aurusaun oli mõnus, aga muud ei midagi erilist. Lõpetuseks tegime ühed joogid basseinibaaris ja lebutasime vesidiivanitel. Šeffid ja lõpuks ujusime baarist minema, sest aeg oli hakata lahkuma.
Meil oli lõbu laialt, aga Maarja oli väga õnnetu, kuna teda oma väikese kõhukesega ei lubatud ühtegi torusse, ega lõbusamasse atraktsiooni. See tundus talle sel hetkel karjuva ülekohtuna ja ta ei suutnud sellega mitte kohe leppida. Siis ta olu väga õnnetu ja pahur.
Kokkuvõtteks olid need lahedad 4 tundi. Siiski pean mainima, et Türgi veepargile see vastu ei saanud. See õige feeling oli puudu. Päike, muusika, soojus, tuul … midagi jäi sellest „päris” tundest puudu.
17:30 olime valmis Livust lahkuma. Tasusime kassas oma lisakulutuste eest ja tegime mõned pildid aukudega joonistatud seinte juures. Noh need, kuhu saab oma pea nt merineitsi näo asemele panna. Alustasime teed hotelli poole. Põikasime sisse Maximasse, et midagi kodustele kaasa osta. Mina ostsin kaks kangi juustu ja etterutates olgu öeldud, et need jätsin hotelli külmkappi. Mul oli nii kahju.
18:30 tagasi otsustasime minna bussiga. Veidike pidime ootama ka, enne kui peale saime, aga õnneks oli kohe teine buss, mis peatus, suur ja mahtusime ilusti kõik peale. Peatus oli meil juba teada, kus maha pidime minema, nii et kodutee oli kiire ja muretu.
18:40 olime juba hotellis tagasi. Kuna Triin ja Marie pidid nüüd ootama jääma oma veealust massaaži, siis nemad jäid hotelli. Samuti ei viitsinud meie kondama tulla Katre ja Maarjal polnud sel hetkel millekski tuju.
Mina, Tiiu, Liisa ja Maria läksime tänavatele uudistama. Ilm oli päris jahe ja tuul oli suur. Sellegipoolest proovisime end hästi tunda. Astusime sisse poodidesse, mis veel avatud olid. Viskasime pilgu igasse menüüsse, mis tee äärde jäi, (jutt ikka sellest jalakäijate tänavast) et välja valida õhtusöögikoht. Triin oli hommikul öelnud ühe tänavaresto kohta, et see nii lahe, et sinna võiks minna. Välja paistis see õige kallis koht, aga menüüd silmitsedes, hakkas see täitsa meeldima. Lõpuks otsustasimegi, et võtame selle. Õhtusöögini oli aga veel aega küll. Jalutasime bussipeatuse poole otsa tagasi. Tahtsime väikeseid saiu osta, aga leidsime neid ainult ühest ajahambast räsitud raudteejaamast. Tädi hakkas parasjagu oma putkat sulgea, aga meile müüs oma maitsvad korvikesed siiski ära. Need olid head küll, aga natuke liiga suured ja siis muutusid liiga magusaks.
Võtsime suuna mere poole. Oleme Baltimaade ühes kuulsamas kuurordis ja sinilipu randa polegi veel näinud. Mööda tänavaid jalutades silmasime palju ilusaid puust maju. Jurmala ongi kuulus oma puitarhitektuuri poolest. Iga maja kui villa. Üks uhkem kui teine. Puidust nikerdused justkui pitskardinad räästas rippumas, tornikesed, rõdud, kaunid aknad, julged värvitoonid. See oli midagi uut. Sellist arhitektuuri pole ma varem kuskil näinud ja see tasus ennast vaatamist. Puidust luksus! Imekaunis! Reaalsus oli aga see, et kõik, mis jäi tee äärest kõrvale, oli suht räämas ja lagunemas. Siiski oli palju näha renoveerimistöid.
Keerasime teerajale, mis majade vahelt viis kuulsale Jurmala rannale. Tuul oli meeletu ja sasis juustes kui pöörane. Tegime pilte ja astusime korraks ka valgele liivale. Pidime ju ometi vee soojuse ka ära katsuma. Külm oli! Ilus rannahoone paistis kätte, aga see oli ka kõik. Võisime lahkuda, meri oli ära nähtud.
Lõpuks jõudsime oma ringiga välja jalakäijate tänava teise otsa. Olime oma hotelli kvartalile ringi peale teinud. Enne veel kui juba käidud radadele suundusime, leidsime toredad purskkaevud, mis otse tänavalt üles kerkisid ja erinevat värvidemängu pakkusid. Justkui Belgias, mida nägime, kui seal tantsimas käisime 2008. aastal. Ratekaid oli vaja ju teha ja otse veejugade rõnga keskel. Nii mu püksisääred märjaks saidki.
Olime juba oma poolteist tundi ringi lonkinud ja tahtsime sööma minna. Kõne hotellist aga ei tulnud ega tulnud, et nemad on valmis. Olin Katrele öelnud, et helistage, kui valmis olete. Helistasin siis ise ja tuli välja, et Marie ja Triin olid hoopis sauna läinud. Katre oli aru saanud, et meie pidime helistama kui oma jalutamisega valmis oleme. Ometi ei sõltunud ju meie millestki, ootasime õhtusöögiga ju nende järgi. Igaljuhul oli segadus majas ja meie otsustasime, et läheme tellime endale toidud ära. Eks teised söövad siis, kui ükskord jõuavad.
20:30 seadsime end mõnusalt enne välja valitud välirestos istuma. Algul võtsime neljase laua, aga hiljem vahetasime suurema vastu ümber. Pärsi külm oli. Õnneks on seal kombeks, et väljas istumise kohtadel on ka pleedid, mida saad endal ümber tõmmata. Nii hakkas kohe palju soojem. Tellisime endale soojad joogid ja tšing-tšang-tšung roogasid. Igaüks valis midagi erinevat. Mina võtsin riisinuudlid kanaga. Kui meie olime enda tellimuse jõudnud ära esitada, jõudsid teised ka juba kohale. Maarjal oli ka tuju paremaks läinud ja nüüd saime koos õhtusöögiga alustada. Meile esimestele toodi juba joogid ja söögid lauda. Küll maitsesid hästi. Mõnusad maitsekad ja hõrgud road. Kuum latte tegi olemise kohe soojemaks. Teistele tulid toidud kiiresti, nii et kaua passima ei pidanud. Sõime kõhud täis ja läksime hotelli, sest jahedus oli täitsa põue pugenud.
22:30 jõudsime hotelli. Kuum dušš tegi olemise kohe paremaks. Olesklesime veidike niisama ja siis sättisime end taas Seaside baari minekule.
Vallutasime juba tuttava laua baari tagaosas akna ääres ja hakkasime kokteile valima. Tuli ka suomenpoika oma emaga. Täna läks ikka suur keerutamine ja pilgupüüdmine lahti. Aga emmest jagu ei saanud, poja jäi ilusti ema kõrvale õlut lürpama. Mis sest et kõrval laud oli ilusaid tüdrukuid täis ja silm lõi kohe särama, kui keegi ta poole pilgu heitis. Lahe oli seda jälgida.
Juliani ja ta kolleege nägime ka korraks. Vahetasime paar viisakusväljendit ja surusime kätte ning jätsime hüvasti. Siis tuli korraga üks selline 40-dates, ma julgen arvata, härrasmees juttu tegema. Kah üks oil-businessi mees. Aga suurt jututuju mul polnud, väsimus hakkas tulema. Plikad ka tiksusid nii sama laua ääres. Vabandasin viisakalt, et uneaeg on kätte jõudnud ja läksimegi magama. Triin ja Marie läksid veel hotelli peale kondama, väsimatud !
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar