6. juuli 2011

II PÄEV - 14. JUUNI 2011 - TEISIPÄEV

5:30 kõigest neli ja pool tundi und ja juba kell ärataski. See uni jäi nüüd küll lühikeseks, aga tuli jalad alla ajada, sest bussi väljumiseni oli kõigest tund aega. Millegipärast ei näinud ma erilist puhkuse sära kellegi silmis, aga siiski kõik liigutasid end omas tempos ja õigeks ajaks olime valmis uksest väljuma.

6:05 astusime korterist välja. Venitasime oma kohvrid alla tänavale ja rataste vurinal tippisime bussijaama poole. Päike paistis ja tee polnud pikk, nii et üsna pea olime kohal. Buss ei lasknud ennast kaua oodata. Üsna pea saime hakata omi kotte alla pagasisse andma. Ühed olid kassiga tulnud ja nendega läks üsna jupp aega. Lõpuks tulid nad ilma kassita, sest kiisukest ei lastud bussile. Paberid polnud korras. Pärast stjuardessi ja omaniku vestlusest, mis toimus vene keeles, sain aru. Meil läks registreerimine libedalt. Tõrkeid ei tekkinud, kuigi mitu korda pidime näitama oma piletit ja ID-d, aga muud midagi. Üritasime terve tee Riiga magada, aga see oli nii ebamugav buss, et mitte kuidagi polnud hea olla. Nihelesid ja nihelesid, kõik kohad hakkasid valutama ja jäid kangeks. Eks tukastada sai, aga mõnusalt unne vajuda mitte.

10:20 olime juba naabrite juures pealinnas, Riias. Olime otsustanud, et teeme vanalinnas ühe jalutuskäigu, enne kui Jurmalasse läheme, sest hotelli chek-in oli alles kell 15:00. Kõige pealt aga tahtsime asjad viia raudteejaama pakihoidu ja üles otsida maržruut-takso väljumise koha, et pärast oleks teada, kuhu minema peame. Mõeldu tehtud. Enne veel kui bussijaamast liikuma hakkasime, tegime WC-peatuse. See oli paras rännak ajas tagasi. Üleüldse oli Riia bussijaam üks maha jäänud kohakene. Tulid meelde meie bussijaam kunagi aastaid tagasi, kus iga nurga peal lehkas halvasti ja oli räpane ning must. WC-sse minnes tõmbasid raha koguja tädi juurest rullist paberit kaasa ja kui kabiini läksid, siis vaatasid, et kuskile sisse ei astu. Igaljuhul tänapäeval pole enam selliste tualettidega harjunud. Tibidele oli see paras kultuurišokk.

Hakkasime siis läbi turu teed raudteejaama poole otsima. Kaardi peal oli kõik väga lihtne, aga kui sul kõik kohad on putkasid ja tuhandeid sagivaid inimesi täis, siis pole see sugugi mitte nii kerge. Lõpuks tegimegi päris paraja ringi enne kui jõudsime välja jalakäijate tunnelini, mis otse raudteejaama ette viis. Raudteejaam oli hoopis teine tera. Moodne ja korralik. Justkui omamoodi kaubanduskeskus butiikide ja turuputkadega.

Jätsin Tibid korraks ootele ja läksin otsima infopunkti, kust uurida väheke marsade väljumise kohta, et kus nende peatus võiks olla. Peale nõutult ringi uitamist ma targemaks ei saanud. Marie ja Triin käisid õues ringi vaatamas. Meile vajalikku peatust nad küll ei leidnud, aga lootust andis see, et läheduses marsad peatusid. Otsustasime siis hoopis esmalt oma pagasi hoidu ära anda, sest kolm tundi mööda vanalinna koos kohvritega ringi uidata, ei tulnud kõne allagi. Kokku läks see mugavus meile maksma 12. – Latti.

Pakkidest lahti, suundusime ühe marsajuhi poole, kelle käest juhatust küsisime. Tema suunas meid kohe õigesse kohta. See oli kõigest natuke maad edasi kõndida ja üle tee minna. Tee peatusesse selge, seadsime sammud vanalinna poole. Orienteerusime kaardi järgi ja õige pea olimegi munakividega kaetud tänavatel. Kindlat sihti meil silme ees polnud. Mina tahtsin ainult minna Püha Peetri kiriku torni (1209), kus meil eelmine kord käimata jäi. Käisime oma Reisirullidega Riiaga tutvumas 2005. aasta suvel ja siis Margus sai oma rahavahetusega seal kiriku ees haledalt tünga. Aga torni me toona ei saanud, kuna jõudsime sinna liiga hilja.

Üsna pea hakkas kirikutorn meile kätte paistma. Mööda kitsaid tänavaid seigeldes jõudsime märkamatult kirikuni. Kui ilus selle fassaad oli. Seda ma ei mäletanudki. Mul oli siis rahulolematu 4 kuune Jandra pidevalt süles, siis jäi mul nii mõnigi asi nägemata. Uhked sambad ukseesist kaunistamas. Kõrge kirikutorn tõusis sihvakat sinetavasse taevasse. Massiivne ja uhke ehitis.

Nii siis lunastasime endale torni pääsemiseks piletid. Tüdrukud tegid kelmust ja võtsid endale õpilase (kuni 18. aastat) piletid. Piletimüüja ei näinud selles probleemi, aga mutikesed, kes pileteid kontrollisid, nende silmad läksid küll suureks kui „minu lapsi” nägid ja seda enam kui üks veel kõhukesega oli. Aga üles meid lasti. Õnneks viis sinna lift, mille uksest välja astudes sasis tuul ohjeldamatult juustes. Vaade, mis sealt ülevalt alla linnale avanes, oli väga kaunis. Nagu igakord, kui kuskilt kõrgelt pilvepiirilt alla kiikad. Üritasin meelde jätta raudteejaama ja bussijaama asukohti, et oleks kergem liigelda. Kätte paistis uhke Daugava jõe äärel asuv kuningaloss ja oma imeilusa Mustpeademajaga väljak. Kõik oli kui peo peal.

Oma ringkäiku jätkasime Breemeni linna moosekantide juurest, kes seisid üksteise kukil otse kiriku kõrval. Bremen on Riia sõpruslinn ja seepärast need loomad siis ka siin tänavatel ilutsevad. Tegime ühe grupipildi ka ja suundusime tänavakaubitsejate juurde, kelle letid olid täis enamasti merevaiku.

Suundusime edasi kaunitesse Gildi aedadesse. Need olid mulle eelmine kord väga hea mälestuse jätnud ja seegi kord ei petnud nad mu ootusi. Väike eraldi tänavate süsteem suletud ruumis, kuhu pääses ainult läbi väikeste väravate. Eraldi tänavanimed ja kaunid lillepeenrad.

Edasi jätkasime juba suurematel tänavatel. Jõudsime oma ringiga Toomkiriku juurde ja Mustpeademaja (1522 alustati ehitamist) esisele väljakule. Viimane on ikka ilus ja uhke küll. Lasime endast seal ka ühe pildi teha ja loomulikult jäid minul silmad kinni.

Kuna kõht hakkas oma nõudma, siis võtsime nüüd suuna raudteejaama poole, sest seal olid tüdrukud juba McDonaldsile silma peale visanud. Enne veel aga uudistasime ringi käsitöö turul, mis meile teele ette jäi.

13:00 olime juba Mc Donaldsis. Rahvast oli palju ja oodata oma suurt potsu eineid tuli omajagu. Mina ja Liisa ja Tiiu vist ka, kostitasime end hoopis salatitega. Need maitsesid ka hästi. Kõhud täis, oligi aeg juba oma pagasile järgi minna.

14:00 olimegi raudteejaamas. Jõudsime veel sisse põigata ühte ehtepoodi, mida olin enne silmad. Seal kõik asjad maksid vaid 1.- Latt. Küll oli aga nodimist. Soetasime endale ikka igaüks päris arvestava koguses uusi kulinaid.

14:40 läks marsa. Kuna poes natuke liiga palju aega kulus, siis kiirustasime nüüd sammu, et ikka õigeks ajaks peatuses olla. Bussikene oli juba ees ja sees tundus olevat ka vabu kohti. Läksin siis mina pileteid ostma. Tibid jäid veel välja seisma, et mitte trügida ja siis korraga tuli üks väga pahur ja kuri vanamutt, torises miskit ja trügis tüdrukute vahelt läbi ja siis minust kah veel mööda. Eriti ülbe. Plikad sülitasid tuld ja tõrva. Õnneks mahtusime kõik ilusti peale ja maha ei pidanud meist selle mutikese pärast keegi jääma.

Mööda Riiat Jurmala poole sõites, silmasin ka juba tuttavaid kohti. Tegelikult olin selle tee vist juba kõik korra läbi sõitnud. Kui Jurmalasse jõudsime, siis vaatasime väga tähelepanelikult peatuste nimesid. Mul kaart ka ees lahti, et ikka teaks, kuhu me teel oleme. Ja siis korraga olime juba ise selgusele jõudnud, et järgmises tuleb väljuda, kui bussijuht üle bussi hüüdis: Majori, mis siis oli märguanne spetsiaalselt meile. See tegi meie tuju väga lõbusaks. Astusime siis koos oma pagasiga sellest väikesest bussist maha ja seadsime sammud hotelli otsima. Kaardi järgi pidi see jääma kohe jalakäijate tänava äärde. Viimase leidsime kergelt üles. Tunde järgi liikudes jõudsimegi õigele tänavale. Ilm oli pilvine ja ilus soe suvi oli kuhugi kaotsi läinud. Mööda lilledega kaunistatud ja puidust villadega ääristatud jalakäijate tänavat pidi sammusime rataste vurisedes hotelli poole. Ei läinud kaua, kui juba hotell paistiski.

15:30 sisenesime Jurmala SPA-hotelli fuajeesse. Tegelikult algul me õiget pea-ust ei leidnudki, kuid peale kiiret uurimist, leidsime ka õige koha, kus asus retseptsiooni laud. Registreerisin meid sisse ja võisime oma tubadesse hargneda. Meid majutati IV korrusele.

Tuba nr 402 Liisa ja Tiiu

Tuba nr 403 Maarja ja Tiina

Tuba nr 404 Maria ja Katre

Tuba nr 405 Triin ja Marie

Kuna kell oli juba nii kaugel, et Triinul ja Mariel esimene iluprotseduur juba käis, siis läksime alla kohe uurima, mis nüüd saab, et kas saab aega ümber muuta, kuna alles jõudsime. Õnneks polnud see probleem ja nad pidi vaid korraks ootama jääma. Nende esimene protseduur oli pärlivann.

Järjest hakkasid ka teistel kätte jõudma tärminid mõnulemiseks. Marie ja Triin tulid tagasi väga heade emotsioonidega. Katre veealuse massaaži kirjeldus tõi mulle ette pildi mõnest Hitleri aegsest koonduslaagrist, kus juudid seina äärde rivistati ja siis surveveega puhtaks pesti. Tema olevat nii haiget saanud kui vesi survega tema keha puudutas ja siis oli vahepeal kõdi olnud. Ei osanudki kohe midagi oodata. Liisa omi kogemusi ei jaganud, ütles, et pärast räägib.

Jõudis järg minu ja Maarja kätte. Meil oli mõlemail valitud veealune massaaž. Blond daam kutsus mind oma kabinetti, palus võtta seljast riided (päevitusriiete püksid võisid jalga jääda) ja olingi valmis vanni sukelduma. Seadsin end mugavalt sisse. Pea jaoks oli kaelatugi, jalgadele ja kätele oma täpne koht. Ja siis võttis tädi kätte vooliku mille ots meenutas tildot. Mind ajas nii naerma. Rikutud mõttemaailm, aga ikka pani muigama. Noh ja siis hakkas sealt tugeva survega vett tulema. Selle surve veega mudis ta läbi kõik minu lihased. Talla-all oli kõdi, reie peal natuke valus. Kõige valulikumad punktid olid õlavöös. Aga mulle meeldis, nii mõnus oli. Kui massaaž lõppes, siis sain veel 10 minutit aroomiõliga mullivannis lõõgastuda. Tundsin end väga hästi, kui sealt vannist välja tulin.

Nüüd kuulsin ka Liisa muljeid. Tal olevat kästud kõik riided ära võtta ja oli antud igavesti suured ühekordseks kasutamiseks (loodetavasti J) stingid, mis pidi jalga panema.

Maarjale ei tehtudki seda protseduuri vaid hoopis viidi ta pärlivanni. Kuna ta on lapseootel, siis ei tohtinud talle seda teha.

18:00 kõik oma lõõgastusprotseduurid kätte saanud, panime linna riided selga ja läksime peatänavale patseerima. Kiikasime sisse butiikidesse, mis veel avatud olid. Mariel oli vaja valged lõpukingad leida. Siis peatusime pikemalt taas ühe ehte-putka juures, kust üht teist ostsime. Nii ilusaid ehteid oli jälle. N


Poekestest me midagi asjalikku ei leidnud ja tänav sai ka otsa. Tagasiteel hotelli poole hakkasime kohe endale söögikohta otsima. Ei võtnudki kaua aega, kui juba istusime mugavatel pehmetel toolidel varju all ühes pizzaterias. Tundsime end kui õiged Euroopa turistid. Valisime kahe peale pizza ning joogid. Väheke jahe oli, aga muidu oli tunne hea, kuigi lõppkokkuvõttes polnud pizza suurem asi. Maitsetu ja põhi oli kui kingatald. Läksime oma söögikoha valikuga väheke rappa, aga mis seal ikka. Kõhud saime vähemasti täis.

Jalutasime veel väheke ringi. Jõudsime väikese lunapargi moodi asja juurde. Seal sai pallidega täpsust visata ja siis auhind võta. Katre, Triin ja Maarja otsustasid proovida. Katrel läks kõige paremini, Triinul kõige ebatäpsemalt. Katre sai endale ühe lohutusauhinna kah, täispuhutud suur haamer.

Nüüd oli aeg hotelli tagasi minna, sest plaanis oli veel ka saunasid külastada.

20:36 olimegi hotellis tagasi. Pakkisime end ilusti valgetesse XXXL hommikumantlitesse, et saunamõnusid nautima minna. Tekkis väike tõrge. Triinu ja Marie toa uks ei lukustunud. Oma mure retseptsioonis ära kurtes, saadeti neile remondimees. Seni kuni uks korda tehti, ootasime kui valged inglid koridori peal.

21:00 olime lõpuks valmis sauna minema. Dušši alt läbi ja siis juba lavale. Segasaun oli, kus käidi ujumisriietega. Alustuseks võtsime soolasauna, kus sooja 48 o. Soolatasime endid ilusti sisse ja üritasime hakata higistama. Mitte ei tulnud see hästi välja, sest saun oli nii jahe. Siis tuli ka sinna veel hunnik soomlasi ja meie arvasime paremaks sealt lahkuda. Sealt saime kohe läbi jalutada veejugade vahelt, mis soola maha pesid. Soomesaun 60o ka eriti peale ei läinud, 100o kõrvetas mis kole, nii kuiv oli. Siis oli veel aurusaun, kus said higistada ainult siis kui püsi seisid, siis olid pea ja õlavöö auru sees. Kui istusid, siis polnud midagi. Jama värk. Kõige parem oli suur aurune ruum, mille keskel madal aga suur bassein ja kõikjal levis eukalüpti aroom. Seal võis istuda ja mõnuleda kaua tahes. Triin ja Marie olid esimesed, kes selle sauna ukse ees olevasse 12o kraadisesse basseini läksid. Nad nii vabalt läksid sinna sisse ja vedelesid seal, et ma küll ei usu, et see nii külm oli. Pärast ise järgi katsudes, olen jätkuvalt seda meelt. Täiesti vabalt võis seal liguneda ja külm ei hakanud. Ma ei saa aru, miks siis 15o juba meres nii külm on, et sinna minna ei taha. Sellega ka meie tiir saunades lõppes. Ees ootas hotelli XI korruse „Seaside bar´i” vallutamine.

21:40 olime oma tubades tagasi. Kiire dušš, sest alla saunadesse me pesuvahendeid kaasa ei võtnud ja siis sättisime enda minekule.

22:00 astusime lifti, et sõita kõige kõrgemale korrusele. Täielik vaikus. Baaris siiski mõni inimene oli. Üks Eesti perekond ja siis baarmen. See oli väga omamoodi tüüp. Küll ta püüdis väga proff olla ja kokteile efektselt segada, aga sellest kukkus välja üks mõttetu sahkerdamine ja koomiline vaatemäng.

Valisime endale laua kõige tagumises nurgas akende all, kust avanes ilus vaade ümbruskonnale. Meri paistis kätte ja teised hotellid rannal. Lõime joogikaardi lahti ja hakkasime kokteile valima. Tibid jäid kõik alkoholivabade juurde. Jäätisekokteilid läksid hästi peale. Mina karsklaseks ei jäänud, lubasin endale ühe ilusa kokteilikese. Nõnda õhtu kokteile luristades ja lobisedes möödus. Ilmus üks noormees vanema naisega. Tekkis hasartne huvi, kes nad on, kes ema ja poeg või siis mitte. Noh hiljem siiski saime aru, et ema ja poeg. Soomlased. Nägus poiss ja Tibid kõigutasid jalgu toolil üsna hoolsalt ja püüdsid pilku. See pakkus meile palju lõbu.

Siis tuli sisse kamp härrasmehi, esmapilgul vaadates vanuses 40-60. Korraga lähenes kõige noorem neist meie lauale ja tegi juttu, kutsudes ka oma paar kollegi meie seltsi. Tuli välja et nemad on oil-businessi mehed ja neil siin seminar või midagi taolist. Ta tutvustas distantsilt meile oma töökaaslasi, nimetades nende nimed ja päritolumaa. Neid oli seal igast maailmapaigast ja pea keegi ei töötanud oma kodumaal. Noormees ise oli Julian , hollandlane, kes töötab USA-s ja on 34.-aastane. Välimuselt päris kompu. Noh ja siis need kolm (teised olid vanemad) jäidki meiega vestlema. Jutu käigus tuli välja, et meie oleme tantsijad ja puhkusel ja et mina olen hoopis nende õpetaja, mitte tüdrukutega üheealine. Siis tehti ettepanek, et tantsige üks tants, me teeme teile kokteilid välja, need hakkavad otsa saama. Tüdrukud ikka vastu, et ei ole muusikat jne. Lõpuks jõuti kokkuleppele, et enne kokteilid lauda ja siis tants. Nii ka sündis. Lauale jõudis teine ring mitte odavaid jäätisekokteile.

Tüdrukud võtsid end paljajalu ja mina hakkasid takti lugema, nii sai tantsitud 1/3 tantsust „Asi on maitses”. Õhtu edenedes tuli sama moodi veel üks ring kokteile meie lauale, seekord 1/3 „Regitantsu” eest. Peale seda lahkusid meie seltsilised. Toredad ja viisakad härrasmehed, ei mingit pealetükkivust ega nilbust. Jätsid endast meeldiva ja hea mulje.

Jõime meiegi oma pokaalid tühjaks ja lõpetasime õhtu, aga enne veel tegime kaks tantsu tantsupõrandal. Terve baar oli meie päralt.



01:24 läksime unerindele, igaüks oma tubadesse. Meie lobisesime Maarjaga veel hulga aega. Viimast korda kui kella vaatasin, näitas see 3:30. Aeg oli uinuda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar